oli järgmine : „Teie teate ju,“ rääkis Praskovja Feodorovna tuttavatele, „Ivan Iljitsch ei või, nagu teised hääd inimesed, arsti määratud arstimiseviisi kindlasti täita. Täna võtab ta oma tilgad ja sööb, mis kästud, ning läheb õigel ajal magama; homme aga, kui mina teda silmas ei pea, unustab ta järsku rohuvõtmise, sööb tuura kala (aga see oli keelatud) ja jääb vinti mängides istuma kuni kella üheni.“
„Millal?“ ütleb Ivan Iljitsch pahal meelel. „Ainult üks kord Peeter Ivanovitschi juures.“
„Aga eila Schebekoga.“
„Ükskõik, valu pärast ei saanud ma magada ...“
„Jah, olgu mispärast tahes, aga nõnda ei saa kunagi terveks, piinad ainult meid.“
Praskovja Feodorovna seisukoht, mida ta Ivan Iljitschile enesele ja teistele avaldas, oli haiguse vastu see, et Ivan Iljitsch ise selles süüdi on ja et terve see haigus on uus halbtus, mida ta oma naisele teeb. Ivan Iljitsch tundis, et sarnane seisukoht naises tahtmata avaldus; aga sellepärast polnud temal sugugi kergem.
Kohtus pani Ivan Iljitsch tähele, et siin tema vastu niisama imelikult üles astutakse: kord arvas ta märkavat, et teda kui niisugust silmitsetakse, kes varsti koha tühjaks peab jätma; sestsamast hakkasivad sõbrad tema kahtluste üle naljatama, nagu oleks see — see hirmus kole, kuulmata, mis temasse on tekkinud ja teda vahetpidamata imeb ning vääramata kusagile kisub — kõige mõnusam naljaheitmise põhjus. Iseäranis äritas teda Schvartz oma naljakuse, elavuse ja elegantsusega, mis Ivan Iljitschile ta enese kümme aastat tagasi meelde tuletasivad.
Ajuti tulivad sõbrad kaarta mängima. Mehed
