tis asuval herral, kui ta Ivan Iljitschi surmast kuulis, esimene mõte, missugune tähendus võiks küll sel surmal olla kohtuliikmete eneste ja nende tuttavate kohta ametite vahetamisel ja kõrgendamisel.
„Nüüd saan ma vististi Stabeli või Vinnikovi koha,“ mõtles Feodor Vassiljevitsch. „Seda on mulle juba ammugi lubatud ja see ametikõrgendus tähendab minule 800 rbl. palgalisa, pääle kantselei.“
„Nüüd on vaja paluda, et naisevend Kalugast siia asetatakse,“ mõtles Peeter Ivanovitsch. «Naisele teeb see rõõmu. Nüüd ei või ta enam ütelda, et ma kunagi tema sugulaste hääks midagi pole teinud.“
„Ma arvasin küll, et ega tema enam jalule saa,“ ütles Peeter Ivanovitsch kuuldavalt. „Kahju!“
„Mis tal õieti viga oli?“
„Arstid ei tulnud otsusele. See tähendab — nad arvasivad, aga mitmet moodi. Kui mina teda viimast korda nägin, siis tundus, nagu saaks ta terveks.“
„Aga mina ei käinud pühadest saadik kordagi tema pool. Ikka asutasin minema.“
„Oli tal varandust?“
„Nagu kuulda, naisel olevat pisut. Kuid koguni vähe.“
„Jah, tarvis sinna sõita. Nad elasivad hirmus kaugel.“
„See lähendab, Teist kaugel. Teist on kõik kaugel.“
„Tema ei või mulle andeks anda, et ma säälpool jõge elan,“ ütles Peeter Ivanovitsch ja vaatas naeratades Schebeko otsa. Ja nüüd pööris jutt selle pääle, kui kaugel kõik linnas olevat, ning siis mindi istumisele.
