sin ma paranema ja arstirohi hakkas oma mõju avaldama ja nüüd see neetud õnnetus või halbtus ... Ja ta oli kuri õnnetuse või inimeste pääle, kes temale halba tegivad ja teda surma ajasivad, ja ta tundis, kuidas see kurjus teda tapab; aga ta ei suutnud ennast tema eest hoida. Tal oleks pidanud ju selge olema, et see kurjus olude ja inimeste vastu tema haigust suurendab ja et ta sellepärast halbade juhtumiste pääle tähelepanemist ei peaks pöörama, kuid tema arutas just vastuoksi: ta ütles, temale olevat rahu vaja, pani koike tähele, mis tema rahu võis rikkuda ja iga vähemagi korratuse juures sattus ta äritusesse. Tema seisukorda halvendas see, et ta arstiteaduslisi raamatuid luges ja arstidega nõu pidas. Haiguse halvenemine edenes nõnda ühtlaselt, et ta ennast petta võis, kui ta ühte päeva teisega võrdles, — vahet oli vähe. Pidas ta aga arstidega nõu, siis näis talle, et haigus halvemaks läheb ja päälegi veel ruttu. Siiski pidas ta arstidega alatasa nõu.
Selle kuu käis ta ühe teise kuulsa arsti juures; see teine ütles peaaegu sedasama, mis esimenegi, ainult teised küsimised pani ta ette. Ja nõupidamine selle kuulsusega ainult suurendas Ivan Iljitschi kahtlust ja hirmu. Tema sõbra sõber, väga hää arst, see määras haiguse veel hoopis isemoodi, ja selle pääle vaatamata, et ta tervekssaamise lootust andis, ajas ta Ivan Iljitschi veel rohkem segi ja suurendas tema kartust. Homeopat andis haigusele jällegi uue nime ja kirjutas rohu ja Ivan Iljitsch võttis teda kõigi eest salaja nädal otsa sisse. Kui ta aga nädala pärast kergendust ei tunnud, kaotas ta usalduse selle kui ka teiste arstimiste vastu ja veel
