samal õhtul veel, kui Praskovja Feodorovna teelaual küsis, kuidas ta maha kukkus, hakkas Ivan Iljitsch naerma ja püüdis näidata, kuidas ta lendas ning tapetseerija hirmutas.
„Mitte asjata pole ma võimleja. Mõni oleks vast surnuks kukkunud, aga mina sain ainult müksu, näe siia; kui puutuda, siis on haige, aga on juba üle minemas; lihtsalt veri naha vahel.“
Ja nad hakkasivad uutes ruumides elama, kus nagu ikka, kui juba elamisega vilunud oldi, ainult üks tuba puudus; ka uute sissetulekutega oli lugu nagu ikka: puudus ainult pisut, nõnda öelda viissada rubla, aga ometi oli väga hää. Iseäranis hää oli alguses, kui veel kõik korras ei olnud ja kui vaja oli seadida: ühte osta, teist tellida, paigast paika nihutada, korraldada. Kuigi mees ja naine mõnikord arvamistes lahku läksivad, siis olivad mõlemad ometi sedavõrd rahul ja neile jätkus nii palju tegevust, et kõik ilma suurema riiuta lõppes. Kui enam midagi polnud seadida, siis hakkas küll pisut igav ja nagu puudus midagi, aga selleks ajaks soetati tutvused, harjumused ja elu omandas sisu.
Hommiku saatis Ivan Iljitsch kohtus mööda, lõunaks tuli ta koju ja esiotsa oli tema meeleolu hää, ehk ta küll pisut eluruumide all kannatas. (Iga laik laudlinal või tapetil ja iga katkenud kardina nöör äritasivad teda: sisseseadesse oli ta nii palju vaeva matnud, et igasugune purustamine talle haiget tegi.) Üleüldiselt läks aga Ivan Iljitschi elu nõnda, nagu ta tema arvates minema pidi: kergelt, mõnusalt ja viisakalt. Üles tõusis ta kell üheksa, jõi kohvi, luges lehte, pärast pani mundri selga ja sõitis kohtusse. Sääl olivad juba need rangid valmis, milles tema
