ja väimehe päälekäimise tagajärjel — korraga muutusivad kõik Ivan Iljitschiga ja tema perekonnaga iseäranis lahkeks ja sugulaseks — sõitis ta viimaks üksi.
Ivan Iljitsch sõitis ära ja rõõmus meeleolu, mille kohasaamine ja kokkuleppimine naisega sünnitas, ei lahkunud temast silmapilgukski. Leidus kena korter, just niisugune, nagu mees ja naine olid unistanud. Laiad, kõrged, vanas stiilis vastuvõtmiseruumid, mõnus suurepärane kabinet, toad naise ja tütre tarvis, õpetuba pojale — kõik nagu just nende tarvis mõeldud. Ivan Iljitsch ise asus sisseseadmisele, valis tapetid, ostis mööblile lisa, iseäranis vanu mööblid, millele ta iseäraliku korralikkuse stiili andis, ja kõik kasvas, kasvas ning lähenes sellele paleusele, mis tal meeles mõlkus. Kui sissesead pooleldi valmis oli, sai ta aru, et see ilusam saab, kui ta oodata oli julenud. Ta märkas seda korralikkuse, peensuse ja ebalabasuse iseloomu, mis valminedes kõik omandas. Uinudes kujutas ta enesele saali ette, nagu ta valminult olema pidi. Poolvalmis võõrastetuba vaadates kerkis ta silma ette kolle, riiul ja laialipillatud toolid, vaagnad ja taldrikud seintel ning brongsasjad — kõik oma paikadele asunult. Teda rõõmustas mõte, kuidas ta kõige sellega üllatab Paschat ja Liisakest, sest ka neil on maitset. Nad ei oota midagi sellesarnast. Iseäranis õnnestas tal vanade asjade ostmine, mis kõigele iseäralise suurtsuguse iseloomu andsivad. Kirjades püüdis ta meelega asja halvemini kujutada kui see tõepoolest oli, et omakseid seda rohkem üllatada. See kõik huvitas teda sedavõrd, et isegi uus teenistus, mida ta armastas, teda vähem kaasa kiskus, kui ta ette oli arvanud. Istumistel olivad tal minutid, kus ta mõtted
