Lehekülg:Ivan Iljitschi surm. Tolstoi-Tammsaare 1914.djvu/25

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
IVAN ILJITSCHI SURM
25


gust halba sündis, mis elu rahu ähvardas üsna ära rikkuda. Ivan Iljitsch ootas ülikoolilinnas eesistniku kohta, aga Hoppe jooksis temast kuidagi ette ja sai selle koha omale. Ivan Iljitsch sai äritatud, tegi temale etteheiteid ja läks niihästi temaga kui ka lähema ülemusega riidu; tema vastu saadi külmaks ja järgmisel nimetusel mindi temast jällegi mööda.

See oli aastal 1880. See oli kõige raskem aasta Ivan Iljitschi elus. Siin märkas ta, et esiteks palgast elamiseks ei jätku, ja teiseks, et kõik on tema unustanud, ning et see, mida tema oma kohta kõige suuremaks ja karedamaks ülekohtuks arvas, teistele täiesti hariliku asjana tundus. Isegi isa ei pidanud oma kohuseks teda aidata. Ta tundis, et kõik on tema maha jätnud, arvates, et tema seisukord 3.500-rublalise palgaga kõige harilikum ja õnnelikum on. Tema üksi teadis, et selle ülekohtu tundmisega, mis temale osaks sai, ja naise igavese saagimisega ning võlgadega, mis ta tegema hakkas, rohkem välja andes kui sisse võttes, — tema üksi teadis, et tema seisukord kaugeltki harilik pole.

Selle aasta suvel võttis ta enese ametist vabaks ja läks naisega, et vähem kulusid teha, külasse Praskovja Feodorovna venna juurde elama.

Külas ilma teenistuseta olles tundis Ivan Iljitsch esimest korda mitte ainult igavust, vaid ka väljakannatamata igatsust millegi järele, ja ta otsustas, et nõnda elada ei või ning et mingisugused mõjuvad abinõud tarvitusele peab võtma.

Terve uneta öö terrassil käies tuli Ivan Iljitsch otsusele Peterburisse sõita asja hääks sammusid astuma, ja et neid karistada, kes teda ei olnud mõistnud hinnata, tahtis ta teise ministeriumi üle minna.