Naisevõtmine ise ja abielu esimesed päevad ühes õrnustega, uue mööbliga, uute riistadega, uue pesuga läksivad kuni naise esimese raskejalgsuseni väga hästi mööda, nõnda et Ivan Iljitsch hakkas juba mõtlema, abielu ei rikugi kerge, mõnusa, rõõmsa ja ikka viisaka seltskonna poolt hääkskiidetud elu iseloomu, mida Ivan Iljitsch elule üleüldse omaseks pidas, vaid abielu veel suurendab neid omadusi. Kuid naise raskejalgsuse esimestest kuudest pääle ilmus midagi uut, ootamatut, ebamõnusat, rasket ja ebaviisakat, mida oodata ei teadnud ja millest kuidagi lahti raputada ei saanud.
Ilma vähemagi põhjuseta, nagu see Ivan Iljitschile näis, de gaité de cœur (vabatahtlikult, vallatult), nagu ta iseeneses ütles, hakkas naine elu mõnusust ja viisakust rikkuma: ta sai vähemagi põhjuseta armukadedaks, nõudis enese ümber lipitsemist, püüdis kõigest kinni hakata ja astus tema vastu jämedalt ning meeldimatult üles.
Esiteks püüdis Ivan Iljitsch ennast nendest halbtustest sellesama kerge ja viisaka tooni abil mööda pääseda, mis teda varemalt ikka oli aidanud — ta püüdis naise meeleolu tähelpanemata jätta, püüdis endiselt kergesti ja mõnusalt elada: kutsus oma juurde sõpru kaarta mängima, katsus ise klubisse sõita või sõprade juurde. Aga ükskord hakkas naine niisugusel jõul ja sedavõrd jämedate sõnadega sõimama, — ja ta sõimas igakord, kui mees tema nõudmisi ei täitnud, seda nähtavasti oli ta otsustanud mitte enne järele jätta kui mees alla annab, s. o. kuni ta koju istuma jääb ja tema viisil igavust tunneb — et Ivan Iljitschil hirm hakkas. Ta sai aru, et abielu — vähemalt tema nai-
