muu seas armatsev ja kerge vahekord Praskovja Feodorovnaga.
Iseäraliste asjade ametnikuks olles tantsis Ivan Iljitsch üleüldse; sai ta aga kohtu-uurijaks, siis muutus tantsimine erandiks. Nüüd tantsis ta juba selles mõttes, et ehk ta küll uutes asutustes ja viiendas klassis teenib, ta siiski, mis tantsudesse puutub, näidata võib — ka seda võib ta paremini kui teised. Nõnda tantsis ta mõnikord tantsuõhtu lõpul Praskovja Feodorovnaga ja pääasjalikult nende tantsude ajal võitiski ta Praskovja Feodorovna. Ta hakkas Ivan Iljitschi armastama. Ivan Iljitschil ei olnud selget lõpulikku tahtmist abielusse heita, hakkas aga tüdruk teda armastama, siis pani ta enesele selle küsimise ette. „Tõepoolest, miks mitte naist võtta,“ ütles ta iseeneses.
Praskovja Feodorovna oli hääst mõisnikusugust pärit ja mitte inetu; ta oli väike olevus. Ivan Iljitsch võis parema „partii“ pääle loota, kuid ka see oli hää partii. Ivan Iljitschil oli oma palk; tema tulevasel, lootis ta, saab niisama palju olema. Hääd sugulased; tulevane ise — hää, armas ja täiesti korralik naisterahvas. Kui öelda — Ivan Iljitsch heitis sellepärast abielusse, et ta oma pruuti armastama hakkas ja temas ühistunnet leidis oma eluvaadetele, siis oleks see niisama ülekohus kui ütlemine — ta võttis sellepärast Praskovja Feodorovna omale naiseks, et tema seltskonna liikmed seda hääks kiitsivad. Ivan Iljitsch astus abielusse oma kavatsuste tagajärjel: sarnast naist võttes valmistas ta iseenesele lõbu ja ühes sellega tegi ta seda, mida kõrgemal seisvad isikud õigeks pidasivad.
Ja Ivan Iljitsch võttis naise.
