Oma nooruse ja kergemeelse lõbu kalduvuse pääle vaatamata oli ta ametiasjus väga tagasihoidlik, ametlik ja isegi vali, kuid seltskondlistes asjades oli ta sagedasti naljakas ja teravamõtteline ja alati hääsüdamline, viisakas ja bon enfant (hää laps), nagu tema ülem ja ülema abikaas ütlesivad, kellede juures ta koduseks inimeseks oli.
Provintsis oli tal ka ühendus kellegi daamiga, kes peenele õiguseteadlasele järele jooksis; tal oli ka õmblejanna; olivad tal ka joomapidud siiasõitnud tiivadjutantidega ja sõidud pärast õhtusööki kaugetesse uulitsatesse; oli ka meeldidapüüdmine ülemale, isegi selle naisele; aga see kõik kandis sedavõrd peenikest korralikkuse värvi, et selle kohta halbu sõnu ei võidud tarvitada; see kõik käis ainult prantsusekeelse üteluse veergu: il faut que jeunesse se passe. Kõik sündis puhtate kätega, puhtates särkides, prantsusekeelsete sõnadega ja, mis pääasi, kõige kõrgemas seltskonnas, seega siis — kõrgel seltskonnaastmel seisvate inimeste hääkskiitmisel.
Nõnda teenis Ivan Iljitsch viis aastat ja siis tuli teenistuses muudatus. Ilmusid uued kohtuasutused; tarvitati uusi inimesi.
Ja Ivan Iljitsch sai selleks uueks inimeseks.
Ivan Iljitschile pakuti kohtu-uurija kohta ja Ivan Iljitsch võttis pakutud koha vastu, ehk see koht küll teises kubermangus oli ja tema sellepärast nõutatud tutvused maha pidi jätma ja uusi muretsema. Ivan Iljitschi saatsivad tema sõbrad, kes raha kokku panivad ja temale hõbedase paberossikarbi kinkisivad, ning ta sõitis uuele kohale.
Kohtu-uurijana oli Ivan Iljitsch niisama comme
