Peeter Ivanovitschi oma leida, ja ulatas leitu omanikule.
„Noh, vend, Gerassim?“ sõnas Peeter Ivanovitsch, et midagi ütelda. „Kahju?“
„Jumala tahtmine. Kõik läheme sinna,“ ütles Gerassim, omi valgeid, tihedaid lihtmehe hambaid paljastades ja inimesena, kes kanges töötuhinas viibib, avas ta kärmesti ukse, hõikas kutsari, seadis Peeter Ivanovitschi istuma ja hüppas trepi juurde tagasi, nagu mõtleks ta, mis veel teha oleks.
Peeter Ivanovitschil oli pärast suitsetuste, surnukeha ja karbolihappe haisu iseäranis mõnus tundmus värsket õhku hingates.
„Kuhu käsite?“ küsis kutsar.
„Pole hilja. Astun veel Feodor Vassiljevitschi juurde sisse.“
Ja Peeter Ivanovitsch sõitis. Ta tabas koosolejaid esimese mängu lõpul, nii et ta ilusasti võis viiendana sekka astuda.
II.
Ivan Iljitschi möödaläinud elulugu on kõige lihtsam ja harilikum ning kõige hirmsam.
Ivan Iljitsch suri neljakümneviie-aastaselt kohtupalati liikmena. Isaks oli tal ametnik, kes Peterburis mitmesugustes ministeriumides ja departemangudes teenides sarnase karjääri oli teinud, mis inimestele seisukorra annab, kus selgeks saab, et nad ühegi tõsise ameti täitmiseks ei kõlba, kuna neid aga kauase teenistuse ja nende aunimede pärast ometi kõrvale ei või heita ja sellepärast saavad nad väljamõeldud, fiktiivsed kohad, mitte aga fiktiivsed tuhanded — kuuest kuni kümneni —, millega nad kõrge vanaduseni elavad.
