meeleolu mõju alla langeb, mida olla ei tohi, nagu seda Schvartzi näost näha võis. Ja kui ta niisuguse arutusega valmis sai, jäi Peeter Ivanovitsch rahulikumaks ja ta hakkas huvitusega lähemaid peensusi Ivan Iljitschi surma kohta pärima, nagu oleks surm sarnane juhtumine, mis ainult Ivan Iljitschile omane, mitte aga temale enesele.
Pärast mitmesugust jutuajamist kõigist nendest tõesti hirmsatest kehalikkudest kannatustest, mille osaliseks Ivan Iljitsch oli saanud (lähemad teated kõige selle kohta sai Peeter Ivanovitsch ainult sellekohaselt, kuidas Ivan Iljitschi piin Praskovja Feodorovna erkude pääle oli mõjunud), arvas lesk nähtavasti tarvilikuks asja juurde astuda.
„Ah, Peeter Ivanovitsch, kui raske, kui hirmus raske, kui hirmus raske!“ ja jälle hakkas ta nutma.
Peeter Ivanovitsch ohkas ja ootas, kuni Praskovja Feodorovna oma nina saab nuusanud. Oli see sündinud, siis ütles Peeter Ivanovitsch: „Uskuge ..“ ja jällegi hakkas lesk rääkima ning avaldas seda, mida ta nähtavasti pääasjaks pidas; asi seisis küsimistes, kuidas mehe surma puhul kroonult raha saada. Praskovja Feodorovna tegi näo, nagu küsiks ta paiuki asjus nõu; Peeter Ivanovitsch nägi aga, et lesk kõige viimase peensuseni ka seda teab, mida tema ei teadnud: ta teadis kõike seda, mis kroonult mehe surma puhul välja võib kiskuda; kuid tema, lesk, püüdis teada saada, kas kuidagi rohkem välja pigistada ei saa. Peeter Ivanovitsch tegi näo, nagu püüaks ta sarnast abinõu välja arvata, kuid natukese mõtlemise järele sõimas ta suu soojaks meie valitsuse kitsidust ja ütles, et rohkem vististi ei saa. Siis ohkas Praskovja Feodorovna ja hakkas
