Lehekülg:Ivan Iljitschi surm. Tolstoi-Tammsaare 1914.djvu/11

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
IVAN ILJITSCHI SURM


tahaks ta nutma hakata, kuid äkitselt, nagu enesest võitu saades, raputas ta end ja hakkas rahulikult rääkima.

„Siiski, mul on Teiega asja.

Peeter Ivanovitsch kumardas, ilma et ta voli oleks annud istmevedrudele, mis kohe tema all liikuma lõivad.

„Viimastel päevadel kannatas ta hirmsasti.“

„Kannatas ta väga?“ küsis Peeter Ivanovitsch.

„Ah, hirmsasti! Viimased mitte minutid, vaid tunnid karjus ta vahetpidamata. Kolm öödpäeva karjus ta ühte soodu. See oli väljakannatamata. Ma ei mõista, kuidas ma sellele vastu pidasin; kolme ukse taha kostis see. Ah! mis ma küll kannatasin!“

„Ja kas ta tõesti ikka mõistusel oli?“ küsis Peeter Ivanovitsch.

„Jah,“ sosistas Praskovja Feodorovna, „kuni viimase silmapilguni. Veerandtundi enne surma jättis ta meiega jumalaga ja palus Volodjat ära viia.“

Oma ja selle naisterahva vastiku silmakirjalikkuse pääle vaatamata, valdas Peeter Ivanovitschi äkitselt hirm, kui ta mõtles, kuidas oli kannatanud see inimene, keda ta nii lähedalt tundis, esiteks rõõmsa poisina, koolijütsina, pärast täiskasvanud kaaslasena. Jälle nägi ta seda otsaesist, huult suruvat nina ja tal hakkas iseenese pärast hirm.

„Kolm öödpäeva hirmsat kannatust ja surm. See võib ju kohe iga silmapilk ka minuga sündida,“ mõtles ta, ja silmapilguks oli tal kohutav. Kuid kohe, ta isegi ei teadnud kuidas, tuli talle harilik mõte appi, et see sündis ju Ivan Iljitschiga, mitte temaga, ja et temaga seda sündima ei pea ega võigi sündida; ja et nõnda mõeldes ta rõhutud