Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/95

pea midagi üles ei wõta. Neil on selleks kaks põhjust: 1) pole nende asi Eesti rahwa ajalugu nii pikalt kirjutada ja 2) usuwad nad, nagu Daani uuema ajaloo kirjutaja Dahlmann ütleb, et wanemate kirjanikkude sõnadest üht ainustki uskuda ei wõida ¹¹), sest nemad olla muinasjuttude järele rääkinud, ilma et neil teisi ustawamaid hallikaid oleks olnud. See on aga wistist eksitus. Gooti ajaloo kirjutaja Journandes ütleb oma kuninga Filimari reisist Skiitide sekka nõnda: „nagu seda wanades lauludes pea ajalooliku kindlusega üteldakse ja mis ka tubli Albarius, Gootlaste kirjanik, oma tõsises loos jutustab ¹²). Josefus on ka wäga usaldataw annolist, kes ikka tõtt räägib j. n. e.“ Ka Ravennas, kes 886 elas ¹³), nimetas oma hallikateks mitme Gooti kirjanikkude nimed ¹⁴), keda praegu keegi ei tunne ega kelle kirju nüüd keegi pole näinud. Skandinawia kui ka Gooti kirjandus wõis juba 4 aastasajal algada, mil Gooti kirjatähed üles leiti ¹⁵). Et nii wanad kirjad nüüd kadunud on, seda ei wõi imeks panna, sest nad oliwad puu lauakeste ehk puukoore sisse lõigatud ¹⁶) ja kui neid ka kiwi sisse raiuti, siis otsiti seks wõimalikult pehmed kiwid, et töö mitte liig raske ei oleks. Sellepärast ei wõinud neist midagi üle 1000 aasta tagasi ulatada. Daanimaale asus juba selle aastasaja algusel üks selts põhjamaa wanaaja uurimiseks, kes muude tööde seas ka kõik Skandinaawia sõnumed kõige wanemast ajast läbi on katsunud, puhastanud sorteerinud ning selle juures leidnud, et neil mitte üksi Euroopa, waid ka Ameerika ajaloo kohta wäga suur tähtsus on ¹⁷). Meie wõime terwe rea tähtsate meeste nimesid nimetada, kes Skandinawlaste sõnumid