Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/92

ral weel weikest kirjawara kaswatama. Seltsi kauaaegne president Dr. Hurt, keda Dr. Kreutzwaldi wälja antud Kalewipoeg iseäralise waimustusega oli täitnud ⁶²), hakkas nüüd suure hoolega rahwalaulusid korjama, milledest ka 7 annet juba trükis on ilmunud. Mõne aasta eest laiendas ta oma korjamise tööpõllu nii, et sellest üleüldine wanawara korjamine wälja tuli. Ligi 700 kaastöölist ⁶³) rahwa seast on talle laulusid, muinasjutte, wanusõnu, mõistatusi, usukombeid ja kõik, mis milgi wiisil wanawarasse puutub, wäga suurel arwul kätte saatnud, nii et ta käsikirjade kogu juba mitme tuhande poogna ⁶⁴) peale ulatab. Juba aastate eest, kui wiimane üleüldine wanawara korjamine weel alganud ei olnud, paniwad kodumaa õpetatud mehed ⁶⁵) Eestlaste luulerikkust wäga imeks. Pariisi õpetatud seltsis ⁶⁶) on Eesti wanawarast kui aruldasest nähtusest kõnet peetud ning tema korjajale auustaw õnnesoow Peterburisse saadetud. Oma esiwanemate peale wõime meie uhked olla. Meie oleme üks nendest kuuest rahwast ⁶⁷) ilma peal, kellel oma rahwa lugulaul (epos) on. Mitte üksi meie rahwa wanad laulud, waid ka muinasjutud ja usk on imekspanemist äratanud, mis wõeraid tihti selle otsuselle on awatelenud, et need mitte tema oma, waid wõerastelt laenatud olla ⁶⁸). Kui meie wanawara ait kord kõigile awatud saab, küll siis mitmedki wõereti kohtumõistjad selgust saawad ning oma eksitusi ära tunnewad. — Kui kõrget lugu Eestlane laulust pidas, seda näeme juba sellest, et ta laulu pühapäewa keeleks nimetas ning et teda Jumal ise õpetas ⁶⁹). Laul wõitis waenu ja tungis südame põhja. Kui Eestlased kord Läti kantsist