Friedrich Gadebusch, Tartu bürjermeister, uuris suure hoolega meie maa wana aega ning awaldas oma kirjatööd Liiwimaa aasta raamatute (Livländische Jahrbücher) nime all neljas jaos ja 9 raamatus. Neis raamatutes on ta kõik sõnumed kogunud, mis ta ajaloo kirjutajatele tähtsad arwas olema. Ilmusiwad Riias 1770—83.
A. W. Hupel kirjutas 1774—89 kolm paksu raamatut koduma sõnumeid (Topographische Nachrichten von Lief- u. Ehstland) ning terwelt 28 jagu Nordische Miscellaneen ja 18 jagu Neue nord. Miscell. Hupel oli Põltsamaal õpetaja ja hoolas kirjamees, kes oma jõudu mööda ajaloo kirjutajatele materjali kogus.
Mööda läinud aastasaja lõpuni oli materjali Liiwi-Eesti ajaloo jaoks kogutud. Nüüd hakkasiwad mitmed mehed pea ühel ajal tööle ning Schlözeri, Friebe, Merkeli ja Jannau sulest ilmusiwad üksteise järele ajaloo raamatud trükis. Need kirjad pakkusiwad suuremalt jaolt aga rohkem lõbusat lugemist kui tõsist ajalugu ja andsiwad nurisemiseks asja, mis iseäranis Merkeli wastu wäga suureks kaswis, sest tema oli esimene mees, kes oma kirjades awalikult waese kannataja rahwa eest wälja astus. Temaga ühendasiwad endid ka mõned teised auusad inimeste sõbrad. Liiwi ajaloo kirjandus jäi sellest ajast saadik aga mõneks aasta kümneks soiku. Siis aga ärkas ta uue jõuga ning tõi meile hoopis uue aja. Õpetatud mehed astusiwad käesolewa aastasaja neljandamal ja wiiendamal kümnel mitmes kodumaa linnas kokku ja asutasiwad seltsid, kellede peaülesanne siiamaale meie maa wana ajaloo uurimiseks on jäänud. Oma aastaraamatud täitsiwad nad
