VI. Hariduse seis.
Haridusest nüüdse aja mõõdu järele ei wõi meie kõneleda, sest seda ei olnud kellegil põhja pool Europas elawal rahwal. Kui Sakslased Liiwimaale tuliwad, siis leidsiwad nad täitsa harimata rahwad eest. Aga enne seda oliwad nad kõrgemal hariduse astmel olnud 1). Seda tunnistawad mitmed riismeed, mida wali ajahammas ära pole jõudnud häwitada 1). Eestlased tundsiwad kunst-töösid. Surnud maeti rikka warandusega maha 2). Nende haudadest leitakse mitmesuguste töö- ja sõjariistade seas wäga kenaid brongs ehteid 3) ning kaunid sawipotid, kus sees surnute tuhka 4) ehk sööki 5) hoiti. Need on oma maa töö 6). Pottisid ei saadud kaugelt sisse tuuagi; selleks oliwad nad liig õrnad. Metallide tundma õppimisega siginesiwad sepad rahwa sekka, kes oma kunstis kaunis kaugele on jõudnud 7). Kõigi kunsti tööde tarwis oli oma jumal — Ilmarine, kes ise suuri kunsttöösid tegi 8) ning kõigi kunstide üle walwas. Tema sepa wasara all walmines terwe sinine taewawõlw eluandja päikese, särawate kuldtähtedega ja sätendawa hõbe-kuuga 9) ning tema töö oli ka Wanemuise kasutütre Juta kuld-silma wari 10). Eestlasel on sepp täna päewani meistri asemel 11). Wanal ajal oli nende pea töö sõjariistade walmistamine. Mõned nendest awaldawad juba kaunist osawust 12).
Suurte tööde sekka wõime linnade ehitused lugeda. Juba materjali wedamme üksi oli hiigla töö, kui arwame, et ühe ainsa linna ehitamiseks ligi 100,000
