ei wõidud niisugusel ajal mõteldagi — mis ime siis, et nälg hirmsaks läks ning omalt poolt inimesi wähendas. Sellegi pärast oli neil iga sõja tarwis weel mehi ning 4 aastat pärast õnnetumat lahingit Toreida all kuuleme neil jälle ühes merelahingis 200 laewa olewat 15). Langenud inimeste surnukehad jäiwad matmata, nad mädanesiwad ja täitsiwad õhku katku kihwtiga ning terwed maakonnad 16) tegi katk lagedaks, mis weel waenlase mõõgast ja näljast üle oli jäänud. Mis ime siis ka, et niisugusel lool üks maakond ja linn teise järele waenlaste kätte langes, kes igal suwel uut jõugu juurde saiwad, kuna Eestlastel kuskilt wäljaspoolt abi loota ei olnud. Kui maa wiimaks wõidetud oli, siis ei olnud see õiguse pärast mitte rahwa, waid maa ära wõitmine. Eesti rahwast ei olnud enam muud kui üksikud liikmed järele jäänud. Rahwas ise oli oma wabaduse eest wõideldes langenud ning tema kehade üle astusiwad wõitjad Eestlaste maale. Ehk nende wõitlemise paigale küll mingit kirja märki ega tunnistust järele ei ole jäänud, siiski hüiab muistne lugu siin niisama, kui Thermopylä 17) kaljukiri Greeka maal oma kangelastele:
„Rändaja, rutta sa Sparta ja kuuluta nõnda: |
Aasta sajad on kõik wiletsuse jäljed juba ära pühkinud, kõik were wäljad on kinni rohtunud, langenute luud mullaks saanud ning wägew Põhja kotkas oma warjajad armu tiiwad endiste wiletsuste üle lahutanud. Ajalugu on wistist armulisem kohtumõistja meie esiwanemate üle, kui nende selleaegsed ärawõitjad oliwad, keda kangekaelne wastupanek nii ära wihastas, et nende kaastundmus ärawõidetute õnnetu saatuse üle hoopis
