nasid ja igas linnas oma kuningas. — Kuningad ja rikkamad inimesed joowad hobuse piima, waesed aga ja orjad mõdu.“ Tihti kuuleme Kuura kuningatest 11) ja ka ühest Liiwi kuningast, kelle poeg Biko Daani kuninga Jarmerichi juures elas ja tema majale suurt õnnetust saatis 12). Sakslaste siia tulemise ajal nimetati rahwa walitsejaid würstideks 13) ja kuningateks 14) ja Läti Hendrik räägib Eestimaa peast 15), kes 1211 sõjas Saklaste wastu langes. Ka meie muinasjutud 16) ja Kalewipoeg 17) tunnewad kuningaid. Kuningas ei ole aga mitte Eesti sõna. Pagana aja Eestlased nimetasiwad oma ülemaid
kellele wõerad kuninga nime andsiwad. Ka Läti Hindrik kutsub neid wanemateks 19), würstideks 20) ja ülemateks 21). Niisuguseid wanemaid oli mitu, igal linnal wõi kihelkonnal ise oma wanem. Herodot kirjutab 22): „Maa oli kihelkondadesse jagatud, mille üle wanem walitses. Igal maakonnal oli oma ohwri paik. Wanem juhatas ohwerdamist kui ka pühadel pidustamist, kus waenlase pealuu seest pidu jooki joodi. Ohwri kohad oliwad kõrged künkad, mida inimeste käed kokku kannud.“ Neist on wististe pärastpoolsed maalinnad wälja kaswanud.
Wanema käes oli kõige suurem wõimus oma kihelkonna piirides. Tema käsu peale jättis rahwas töö seisma, wõttis sõjariistad kätte ja tõttas ajawiitmata sinna, kuhu wanema käsk kutsus. Kõik see sündis imekspanemise wäärt kiirusega. 1215. aastal tuliwad
