tööle ei astunud, siis wõtsin mina wiimaks julgust ja hakkasin kaua aega korjatud materjalist üleüldist isamaa ajalugu kirjutama. Kui hästi see nüüd mul korda on läinud, selle üle saab muidugi ajaloo tundja otsust andma. Mina omalt poolt olen katsunud kõik tähtsamad sõnumid ja sündmused lühidelt üles panna, mis jõud kandis kokku korjata. Et siin weel pea midagi enne tehtud ei ole, siis ei wõinud see töö mitte kerge olla. Ajaloo tundja waatab muidugi teise silmaga ta peale kui lahke lugeja, kes ainult sündmusi tahab ning kõik seletused ja tähendused ilmaaegseks ja tülitawaks peab, mis ta raamatust peale kauba leiab. Tundjat ei huwita mitte sündmuste jutustamine, waid nende põhjendamine — tõele. Mõlemate nõudmisi ei ole ühe korraga wõimalik täita. Wiimasele ei ole ma ka seda raamatut kirjutanud. Kui ma siiski esimesele jaole, mis weel iseäranis kõikuw ja wankuw on, mõned hallikad juurde olen tähendanud, siis sündis see sellepärast, et iga ajaloo sõber, kes ühe ehk teise küsimuse üle laiemaid teadusi soowib, kui see raamat anda suudab, seda ise järele wõib lugeda. Paraku on need hallikad küll kaugelt suuremal hulgal wõerakeelsed ning wähedel saab neid käepärast olema. Aga üks ehk teine raamat wõib siiski saadawal olla. Et Eestikeeles ise nii wähe hallikaid olemas on, sinna ei wõi ma midagi parata. Ma olen niipalju neid tarwitanud, kui neist minu kätte on saanud.
Et tähenduste all mõned hallikad õige tihti ettetulewad, siis lubagu lahke lugeja ennast siin kohal tähtsamate ajaraamatute kirjutajatega lühidelt tutwustada.
