Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/39

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 39 –

betega ühte läheb. Suwisel rõõmupidul laulsiwad noored ja wanad metsas tule ääres 71) õitsel, kiigel ja mängude juures, kus juures torupill ja karjase wile laulu sekka kõlasiwad. Nagu Kruse 72) tõendab, lõpetasiwad need, kellede käsi hästi ei käinud, ise oma elu ära ning lapsed pidasiwad enese kohuseks oma wanemaid, kui wanadus neile koormaks hakkas saama, surmamise läbi elu wiletsusest ära peasta 73).

h. Rooma kirjanik Tacitus kirjutas teisel kristliku aastasaja hakatusel ühest rahwast, keda ta Eestlasteks nimetas: „Nende kombed ja riided on (Germani) Rootslastega ühesugused, nende keel on rohkem Britanni keele sarnane 74). Naad auustawad jumalate ema ja kultide kujusid 75), ebausu märkisid. Need on neile sõjariistade asemel ja teewad oma kandjat jumalate sulaseks, kes nende warju all elab ja waenlaste eest julge on. Arwa leitakse nende juurest raua pruukimist, suuremalt jaolt on nende sõariistad nuiad. Põldu ja wiljapuid hariwad nad suurema kannatusega kui seda Germanide 76) tuttawast laiskusest 77) odata wõiks.“

Nõnda palju kuuleme wõeraste rahwaste kirjanikkude käest oma isamaa esiwanemete muistse aja üle. Kes need Läänemere ääres elawad rahwad oliwad, selle üle ei ole uurijad meile weel mitte õiget otsust wõinud anda. Wahest saab tulewik siia selgust tooma.