– 38 –
üle rõõmustab Apollon 61) ja naeratab, kui ta uhkeste ehitatud ohwri elajaid näeb 62). Ka kunstijumal pole neil tundmata, sest igal pool on neidude koorisid näha ja laulusid 63) ning wile 64) magusaid healesid kuulda. Pidude peal ehitawad nende juukseid kuldsed loorberid. Nad on alati rõõmsad, ei haigus ega kurblik wanadus kohuta ialgi seda püha rahwast. Waesus ja häda on neist kaugel ja ialgi weel pole kättemaksja Nemesis 65) neil wõeraks käind“.
e. Pompenius Mela 66) ütleb neist 67): „Nad on kõige õiglasemad jumalate kummardajad ja elawad kauemine ja õnnelikumalt kui ükski teised suurelikud. Nende eluaeg on pikk piduline rahupõlw. Nad ei tülitse isekeskes ega pea sõda. Apollole ohwerdawad nad metsades ja hiietes ning saadawad oma ohwrid neitside läbi ohwri paika. Kui neil elamisest himu täis, siis ehitawad nad oma pea pärgadega ja kargawad rõõmsalt kaljult merde.“
Ka Journandes kirjutab oma aja raamatus 68): „Ja Läänemere kaldal elawad Eestlased, üks wäga rahuline rahwas.“
g. Meie peame siin küsima: Kellest niisugust kiitust luuletakse ja kas nende kiidulaulude laulmiseks Greeka ja Rooma kirjanikkudel ka põhjust oli? Et siin luulekenadus esimeses reas seisab, seda ei ole waja enam tõendama hakata. Aga üsna ilma põhjata ei wõi nad ka mitte olla. Kui meie selle peale waatame, et sel ajal wargust, rööwimist ja mõnda muud meie aja kurjatööd ei tuntud 69), mis Greeklastele ega Roomlastele wõerad enam ei wõinud olla 70), siis leiame sealt mõndagi, mis ka wana Eesti rahwa kom-
