– 35 –
5. Surnute matmine.
a. Oma surnud põletasiwad 45) pagana aja Eestlased suure kaebamise ja pidustamisega 46) ära ning tuhk maeti sawi nõuu sees sõjariistadega, tihti ka nende hobustega ühes maha 47), nagu seda wanadest haudadest leitud luud tunnistawad. Hauaga ei lõpnud inimese elu otsa, waid hing elas pärast surma weel edasi 48). Et surnud inimese suremata hing tagahauases elus puudust ei peaks tundma, sellepärast pandi surnule ta sõja ehk tööriistad, ehteasjad, riided ja wistist ka sööki ühes 49), milleks oma tehtud sawinõud on tarwitatud, mis haudadest leitakse. Lahkunud hingede auuks peeti igal aastal enne jõulu suur püha 51), mil neid kodus arwati käima ning sööki ja jooki nende jaoks wälja pandi. Surnu kehade põletamiseks wõeti tamme puud 50) ning waadati selle peale, kuidas suits üles tõusis. Otse taewa poole tõusew suits tähendas hinge peasemist, laiali maha käiw suits hukatust 52). Inglise kuninga Alfred Suure (871 p. K.) laewa kapten Wulfstan, kes oma reiside peal ka Eestlastega tuttawaks sai, kirjutab 53) surnumatmisest nõnda:
b. „Eestlaste seas on see pruuk, et kui üks mees sureb, siis seisab ta keha kodus omaste ja sõprade keskel ilma põletamata terwe kuu, mõnikord ka koguni kaks. Kuningad aga ja teised kõrged isandad seisawad seda kauemine, mida suurem nende warandus on, mõnikord pool aastat, enne kui põletatud saawad. Surnukehad lamewad nende majades maa peal ja joomine ning mängimine kestab ärapõletamise paewani. Sel
