Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/33

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 33 –

kirjutaja Hiärne ütleb omast ajast 28) „Oma abielu woodi hoiawad Eestlased puhtad ja ilma plekita. Weel ühestki noorest naisest pole kuuldud, et ta ennast oleks unestanud, weel wähem abielu walju seaduste wastu eksimist leitud.“ Pea niisama sugust elu wiiside puhtust kuuleme ka weel minewa aastasaja lõpul 29) ja käesolewa aastasaja algul 30). Abielu peeti pühaks, meest ja naist ja kõiki perekonna liikmeid ühendas truu armastus 31) ja kohuse tundmus 32) ning woorusest peeti kõrget lugu, kuna ebawoorus sügawa põlgtuse all seisis. Wähemalt pidas nende eluwiisi õpetus woorust kui kõrgemat elusihti kättesamise wääriliseks.

e. Et wanad Eestlased kodusest elust omal wiisil kõlbdust ja kombete puhtust nõudsiwad, seda tunnistawad meile rahwa laulud 33) ja ta muinasjutud 34). Mõrsjale antakse isamajast lahkudes pulmaliste poolt head nõu:

Kui saad oma koduje:
Ole hommiku usina,
Enne päewa õue peale,
Enne warast walge'eda
Enne kulla koidukesta,
Enne kui äia äratab:
Enne käi läbi karjalaudad,
Lase läbi lamba laudad
— — — — — —
Wõta panged holpemille
Wii wesi tubaje — —
Otsi luuda luusimata,
Pühi tuba tungimata —
Siis mine äia ärata,
Siis mine ämma ärata 35).

Ja peigmeest õpetati oma naist hoidma:

Hoia mu õde ilusti,