Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/29

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 29 –

wälimise uste ja ka seina sees lauaga kinni ja lahti lükatawad augud, mis walgust pidiwad andma, sest klaas oli tundmata 3). Katus oli kas hõlgedest ehk puukoorest 4), ka saanisid sõidu tarwis walmistati 5). Et elumajade ehitamises mitte suurt uuendust ei ole olnud, seda tunnistab juba see nähtus, et wanemad kirjanikud 6) Eestlaste elumajasid 100—300 aasta eest tagasi just niisama kirjeldawad, nagu mõned wanad elumajad tänini weel on 7). Muudatusi selles asjas on alles wiimsed aastakümned toonud.

b. Eestlaste seltsielu armastus näib warakult ärkanud olema, millest see tunnistust annab, et nad oma elumajad suurteks küladeks kokku ehitasiwad. Majad oliwad seal suured ja tugewad ning küla ise ilus ja uhke 7), kus häda korral nagu kantsidest waenlase wastu sõditi 8). Kooselamine andis mahti üksteisega läbi käia ning äratas nende waimu rohkem kui Lätlastel wõimalik oli, kes üksikult mööda maad laiali elasiwad 9). Wistist on see ka oma jao Lätlaste iseloomusse mõjunud ja nad haraks allaheitlikuks teinud, nagu nende ärawõitmise lugu näitab, kus nad ilma wastuhakkamatta 10) Sakslaste alla heitsiwad.

d. Maja-kord. Perekonna pea oli majaisa ehk majawanem, kelle sõna kõik kuulsiwad. Tema muretses maja ja oma pere eest, juhatas kõiki töösid ja mõistis tüliasjus kohut 11). Ta oli perekonna kõige auusam liige, tema walitseja. Sellepärast jäi ta nimi wanem pärastistele hulga rahwa ja terwete maakondade walitsejatele auunimeks. Majaisa pidi oma perekonna peatoiduse ning ka tema hea käekäigi eest hoolt kandma. Mida suurem tema perekond oli, seda rohkem wõis ta omale maad harida