Sakslased ei oleksiwad olnud, siis oleks wistist üks teine rahwas sedasama teinud. Et üks käputäis rahwast, kes teistega sammu ei jõudnud pidada, wabaks oleks wõinud jääda, seda ei usu ju keegi meist. Terwes maailmas ei ole seda weel sündinud, kudas pidi see ime siis just siin sündima! Meie näeme nüüd küll, mis meie kodumaa muistsed elanikud oleksiwad pidanud tegema, aga mis aitab see nüüd enam. Ühtegi wildakat ja wäärduwat sammu, mis ajaloos astutakse, ei tee enam ükski wägi ega wõimus heaks. See on kui patt Pühawaimu wastu, mida siin ega teises ilmas andeks ei anta. Õppigem sellest, mis meie rahule tarwis läheb.
98. Alberti surm ja Kuurlaste allaheitmine.
Piiskop Albert on oma nimele Liiwimaa ajaloos jäädawa paiga muretsenud. Tema oli see mees, kes praegused Läänemere kubermangud Saksamaa alla heitis, ristiusku siia tõi ning mitmele rahwale orjuse ahelad kaela sidus. Meie peame tunnistama et ta waimurikas, julge ja suure töö jõuga mees oli, aga ta waim oli niisama toores, kui tema aja kaaselanikkudel. Armastus ligimiste wastu, millest ta paganatele jutlusi laskis pidada, oli talle enesele wõeras ja tundmata asi.
Kui kõik Eestlased juba ka ära oliwad wõidetud, siis hakkas ta maale seadusi muretsema. Ta wõttis olewatest Saksa seadustest oma otstarbe jaoks sündsad paragrahwid wälja ning pani neid Liiwimaal rüütlite ning kodanikkude kohta makswaks! Maa pärisrahwa, see on talupoegade jaoks pidi ta ise seadused tegema,
