Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/211

et ta paganatele wennaks oleks pidanud heitma ning armastusega neid ristiusule pöörma. See aeg ei tunnud weel sel wiisil ristiusu laiali laotamist ega poleks niisugusel usukülwamisel wistist ka suurt mõju olnud. Sel ajal tunti ainult rusika õigust, kõik muu oli wõeras. Tugewama õigus walitseb weel tänapäewani ajaloos, ehk ristiusk küll ligi 2 tuhat aastat juba wenna armastusest wahet pidamata wägewaid jutlusi peab. Europlane leiab kusagil ilma nurgas ühe rahwakese, kes talle midagi halba ei ole teinud, aga kohe astub ta kui walitseja, kui käsuandja tema keskele, on peremees ja wõtab talt maksusid. Alles siis hakkab ta weel oma haridust, usku ja kombeid, sinna kandma. Haridus wõidab maad ja rahwad, tema käes on walitsus. See on kord ajaloo käik ja seda ei muuda keegi. Pagana aeg pidi kaduma, sest et ta kadumise wäärt oli. Kes wisa sellest on lahkuma, mis talle milgi tingimisel alles ei wõi jääda, sel on palju kannatada. Eestlased sõdisiwad pea wiimse meheni, nende põli läks sellepärast wäga raskeks, kuna Lätlased palju hõlpsamalt läbi saiwad, sest et nad ilma wastupanemata alla heitsiwad. Kas see kiita ehk laita on, selle järele ei küsi ajalugu. Tartu linna langemisega langesiwad ka Eestlased. See oli Alberti kõige suurem wõit tema terwel eluajal. Nüüd oli kord rahu maal, ja päike paistis hõiskawate wõitjate, aga ühtlasi ka ühe suure — surnuaia peale. Lõpmata sõjad oliwad maa kõrbeks teinud, külad ja linnad tuhahunnikuteks muutnud, mida tuul laiali kandis ning nende jäljedki ära kaotas, ning endised maa peremehed maha niitnud. Ajaloo saatja (Genius) ei nuta mitte nende surnute pärast, keda ta