IV. Eha kustumine.
Tartu linna langemisega tuli uus ajajärk Liiwimaa ajaloosse. Sellega lõpeb õieti ka Eestlaste ajalugu kindlal maal ära. Üksi Saarlased oliwad weel wabad. Aga ka nende julgus kadus. Nad lasksiwad piiskopi wenna Theodorichi, keda nad paari aasta eest wangi oliwad wõtnud wabaks. Kes kindlal maal weel elama jäänud, saatsiwad nüüd Riia piiskopile oma waesusest kingitust ning tõotasiwad ta sõna kuulda.
Piiskop Hermann asus Tartusse elama, ehitas Otepea kantsi uuesti üles, pani sinna suurtsugu rüütlivennad sisse, kinkis igale ühele tüki maad, seadis preestrid ametisse ja laskis kirikuid ehitama hakata. Tema tähtsamatest ehitustest on Tartu doome kirik, mille waremed weel tänapäewani seisawad.
Niisama asusiwad mõõgaordu rüütlid Sakalasse. Maa jagati eneste wahel ära, ehitati kindlad lossid üles, Wiljandi kants tehti kindluseks ümber ning rahwa käest nõuti kümnese maksu ja muud kahju tasumist, mis neile sõdades Ugauni ja Sakala maal tehtud. Aegamööda kaswis ordurüütlite losside arw ikka suuremaks ning nendega ühes ka ordu oma wõimus. Niikaua kui weel püssirohtu ei tuntud, oliwad niisugused lossid ja kindlused waenlaste peale tungimise eest julged. Püssirohu ajal on nad aga pea kõik langenud ja ainult rusud annawad nende endisest õitseajast tunnistust.
1224. aastal käis paawsti saadik Modena piiskop Wilhelm uueste ära wõidetud maad waatamas ning
