järele ja ühendas need endise wäega. Nüüd tuli Paala jõel palaw lahing, mis kolm päewa kestis. Sakslased taganesiwad ning läksiwad maale riisuma, põletama ja tapma. Kõigi wangi langenud meestel raiusiwad nad pead otsast ära ning pöörsiwad riisutud waraga Liiwimaale tagasi.
92. Oodetud abimehest saab uus waenlane.
Eestlased Sakala ja Ugauni maalt kogusiwad oma malewa kokku, kihutasiwad riisujatele kuni Ümera jõeni järele, ilma et nendega kokku oleksiwad puutunud. Siin tuli raske taplus. Kui muist Eesti malewat üle Ümera silla oli läinud, tormasiwad Saksa wäesalgad, kes endid metsa ära oliwad peitnud, Eestlaste peale, wõtsiwad silla eneste kätte ja lahutasiwad sellega nad kaheks. Waenlaste wägi oli wäga suur ja tugew, Eestlased saiwad löödud. 600 meest kaotasiwad tapluses oma elu, muist uppus jõkke, muist sai metsades surma, ainult weike osa jõudis neist weel eluga koju.
Enne kui Eestlased omale uut wäge kokku oleks jõudnud korjata, jõudis piiskop Bernhard 8000 sõjamehega Willandi linna alla. Kaks nädalat oli käputäis Eestlasi wapraste raudmeeste wastu sõdinud, siis aga ei jõudnud nad enam wastu panna. Nende toit ja wesi oli ammugi otsa lõpnud, nälg ja janu tuliwad waenlaste noolidele appi ja inimesed suriwad suurel arwul. Et ilmad wäga palawad oliwad ning surnukehad ruttu haisema läksiwad, hakkas linnas katk oma lõikust pidama. Linn oli mitmest küllest põlema süüdatud, üle jäänud inimesed ei jõudnud tuld enam
