tega saadikud Eestlaste juurde ja tegiwad nendega rahu. Kui järgmisel aastal Läänemaa Eestlased suure wäega Koiwa jõe suus ilmusiwad, uuendasiwad Lätlased ja Liiwlased ja Sakslased nendega pika waidlemise järel rahu kolmeks aastaks.
79. Toreida Liiwlaste mässamine.
Liiwlased oliwad küll alla heitnud, aga nende rinnus põles kibe wiha wõitjate wastu. Eestlaste südidus oli neile julgust annud ning Satesule Liiwlased hakkasiwad nõuu pidama, mill wiisil Sakslaste wõimuse alt lahti peaseda ning neid maalt wälja wõiks saata. Nende nõuupidamised ulatasiwad Sakslaste kõrwu, kes kohe peamehed kinni wõtsiwad ja ahelas Riiga wiisiwad. Toreida linn pandi põlema ning Liiwlased kogusiwad endid Segewoldi kantsi. Siit saatsiwad nad saadikuid piiskopi juurde, kes orduwendade ülema Rudolfi peale kaebasiwad, et ta nende põllud, maad ja raha käest ära olla riisunud ning palju muud ülekohut teinud. Piiskop tuli ise Toreidasse asja üle kuulama. Piiskopi mehed oliwad ühel, Liiwlased teisel pool jõge, kui tüliasju seletati. Wiimsed kaebasiwad rüütlite peale wäga palju. Piiskop lubas neile ära tasuda, mis rüütlid ülekohtusel wiisil nende käest wõtnud, kuid mitte seda, mis nende üleastumiste eest neilt riisutud. Ühtlasi nõudis ta ka ülemate poegasid pandiks, et nad jälle mässama ei wõiks hakkata. Liiwlased aliwad juba tundma õppinud, mis pandi andmine tähendab ning ei annud mitte. Ka toodi praegu teadus sinna, et rüütlid maad riisu-
