järgmisel kuupaistel üheskoos Riia linna peale minema. Sakslased oliwad sellest aga märku saanud ning tõttasiwad neile aegsaste wastu.
Et Soontagana malewat weel seal ei olnud, põgenesiwad Sakala ja Ugaunia Eestlased ära. Üks mees jäi Sakslaste juurde ja see teatas neile, et Soontaganast suurem wägi weel teel olla. Riiglased ja Liiwlased läksiwad tagasi, wiisiwad kõik oma warandused naise lastega linnadesse ja kogusiwad wäge kokku. Kui Soontagana ja teiste maade mehed Sakalasi ja Ugaunialasi eest ei leidnud, ei hakanud nad enam edasi minema ega Kristlasi üles otsima, waid pöörsiwad Metsapoolest, kus nad ristiusu kirikud ära riisusiwad, koju tagasi.
Kolmandamal kuul hakkasiwad Sakslased endid Eestlaste wastu sõdimiseks walmistama ning andsiwad waljud käsud kange ähwardusega kõigile Liiwlastele, ja Lätlastele, et kõik pidiwad ühes tulema. Sel wiisil saadi wäga suur sõjawägi kokku ning piiskopi õemees Engelbert, Toreida walitseja, läks hulga orduwendadega ja ristisõitjatega ühes Sakala maad ja Wiljandi linna ära wõitma.
75. Wiljandi ärawõitmine.
Kõige pealt piirati Wiljandi linn ümber (1210). Siis saatsiwad Sakslased, Liiwlased ja Lätlased maad paljaks riisuma. Need käisiwad kõik külad ja talud korda pidi läbi, riisusiwad nad paljaks, põletasiwad ära, lõiwad inimesed maha ja wedasiwad muist wangi. Wõnnu ülem rüütel Berthold ja Läti wanem Russin toowad wangid linna walli ette ning lubawad nad
