Selle wõidu järele koju jõudes saatsiwad wõitjad kõigisse Eestimaakondadesse sõna, et nad endid ühendaksiwad. Ja kõik tõotasiwad üks süda ja üks hing olla.
Wahe ajal oli piiskop uued saadikud Polotski kuninga juurde saatnud ning temaga igawese aja peale rahu teinud.
II. Wälk lööb sisse.
Jõulu ajal 1210 kogusiwad Sakslased Lätlastest, Liiwlastest ja Wenelastest, kes nendega rahu oliwad teinud, wäga suure wäe kokku ning läksiwad mööda mere jääd Soontagana maakonda. Et Liiwlasi mitte ei usaldatud, siis wõeti nende käest enne pantisid, mille läbi neid sunniti ühes wõitlema. Enne kui teewahid waenlastest küladesse teatust saiwad wiia, oli terwe wägi ennast üle maa laotanud ning riisus, rüüstas ja tappis mitu päewa järgimööda. Siis kogus ta Soontagana linna ette. Kui kolm linna ära oliwad põletatud, siis pöörsiwad ristiinimesed wangi wõetud naiste ja lastega, 4 tuhanda lehma ja härjaga, lugemata hulga hobuste ja sõjawangidega ning kõige muu waraga koju tagasi. Kodu jõudes kiideti Jumalat, et ta waenlaste üle wõitu annud ning jagati riisutud wara oma keskel ära. Eestlastest oli palju külma kätte surnud, kes waenlaste eest kodust ära põgenesiwad.
Nüüd walmistasiwad Eestlased Sakalas, Ugaunias ja Soontaganas sõja wastu. Kõik pidiwad
