neljandamal päewal Kaupo Liiwlaste ja Lätlaste ning Riialastega linnale mitte appi ei oleks jõudnud. Kui Eestlased seda nägiwad, taganesiwad nad üle Koiwa jõe ning jäiwad Beeweri tee äärde laagrisse. Teisel hommikul läksiwad Wõnnu ordu wennad, Kaupo oma Liiwlastega ja Lätlased neile järele. Ümera jõe ääres metsades ühe järwe kaldal kinni pidades saadawad nad salakuulajad wälja, kes selle sõnumiga tagasi tulewad, et Eestlased üle Ümera jõe põgenenud olla. Eestlased aga oliwad teisel pool järwe Ümera metsades peidus. Kohe kihutawad ordu wennad Lätlased ja Liiwlased põgenejaid taga ajama, aga Eestlased tulewad neile terwe wäega wastu. Taga ajajad ehmatasiwad kangeste ära ja kahetsesiwad wäga, et nad nii ettewaatamatalt pea tulde pistnud, ning Riiast appi tulewat rüütlite sõjawäge ära ei ole ootanud. Üks rüütel Arnold, kes julgust ei kaotanud, wõttis sõjalipu oma kätte ja hüüdis: Astugem kokku, Saksa wennad, sõdigem ja ärge põgenegem mitte paganate eest. See oleks häbiks meile ja meie rahwale. Nüüd algas hirmus sõda. Mitmed rüütlid, Kaupo poeg Berthold ja wäimees Wane langesiwad. Liiwlased paniwad põgenema ja wiimaks ka Sakslased, kui nägiwad et enam wastu ei jõudnud panna. Eestlased ajasiwad ratsamehi Sakslasi ja Liiwi ja Läti jala wäge taga ning lõiwad palju põgenejaid maha ja wõtsiwad muist wangi. Kui waenlaste wägi täieste laiali pillatud ja ära wõidetud oli, siis wiisiwad nad sõjawangid Ümera jõele ning piinasiwad mitmed neist seal surnuks. Sakslastest küpsetasiwad nad mõned elusalt ära ja mõnedele raiusiwad ristid selga.
Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/164
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.
