suure sõjawäe kokku korjawad ja Lätlaste kui ka Sakslaste peale tulewad. Sellepärast kutsus ta Lätlaste wanemad oma juurde ja andis neile nõuu üheks aastaks Eestlastega rahu teha, seni kui piiskop Saksamaalt uue sõjawäega tagasi jõuab. Lätlastele oli see nõuu wäga meelejärele. Sakalased, kelle jõud wäga kurnatud oli, leppisiwad nende rahupakkumisega kergeste kokku ning tegiwad aasta peale rahu.
69. Ordu kõlwatus.
Eestlaste wastusõdimine oli ordumeistri Winno wiimane sõjamehe töö. Ordu oli Liiwi ja Lätimaast kolmandama jao enesele saanud, mis teda tugewaks ja rikkaks tegi. Wõnnu kants oli ordu kesk-asupaigaks saanud, kus ordumeister ja suurem hulk orduwendi elas. Nende noorte, õnne otsijate sõjameeste südamed ei olnud mingi sidemega Liiwimaa külge köidetud, waid nende elu-ülesanne oli siin ainult wõitlemine ja tapmine. Sellepärast ei wõinud sugugi teiseti olla, kui et niisugusest olekust pidiwad toored kombed kaswama ja kõik inimlikud kiired kõige kõrgema kraadini tõusma. Nende tegusid sõdades ja rööwikäikudel tunneme juba weidi ja saame allpool rohkem tundma õppima. Mis nad rahu ajal tegiwad, sellest on wähe teateid järele jäänud. Aga nendest wähedest teatetest paistab wäga kohutaw pilt. Uute alamatega käisiwad orduwanemad piirita waljusega ümber, rööwisiwad neilt tihti kõik ära, mis neil oli ning pidasiwad nende peale ülekohtust kohut. Kaebtused ulatasiwad ka piiskopi kõrwu; tema oleks hea meelega aidanud ja õigust jälle oma
