laewad ümber piiranud ning palawa wõitluse järele ei olnud nad midagi suuremat ära wõinud teha, kui kaks Eestlaste laewa ära wõita. Ühe põletasiwad Eestlased ise ära, sest et sinna wähe mehi peale oli jäänud, kes teda wistist waenlaste kätte oleksiwad pidanud jätma ja 13 läksiwad oma teed. Nende sõjahimu ja julgust tundsiwad nii hästi Sakslased kui Lätlased, kes oma nõrkuse ja ara meele pärast Eestlaste põlgduse all oliwad ning kellele nad sellepärast palju üle kohut teinud. Tark piiskop nägi kohe ära, mis siin teha oli. Ta äratas Lätlaste seas kättemaksmise himu Eestlaste wastu. Suure rõõmuga saatsiwad Sakslaste läbi julgeks saanud Lätlased oma saadikud 1208 Ugaunia Eestlastelt nõudma, et nad kõik seda ülekohut ilusaste ära tasuksiwad, mis nad Lätlastele ja Sakstele teinud, kelle kauba woorid nad enne Ria linna ehitust Pihkwa tee peal ära riisunud. Eestlased ei wõtnud ettepanekut kuulda ega lubanud riisutud warandusi ialgi tagasi anda, waid saatsiwad Läti wanemad Russini Waridate ja Talibaldi ähwardustega tagasi. Kui ka Sakslaste eneste saadikud, kes Saksa kaupmeestelt riisutud warandust tagasi nõudsiwad, teatusega minema olid saadetud, siis läks piiskopi wend Dietrich Saksa rüütlite ja kaupmeestega Toreidasse, kus ta Liiwlased ja Lätlased kõik kokku kogus ning sealt suure ja tugema wäega Ugauniasse ruttas. Siis riisuti kõik külad paljaks, põletati majad maha ja tapeti inimesed ära. Wiimaks wõitsiwad nad weel Otepää linna ära. Kolm päewa puhkasiwad nad Ugaunias, enne kui suure riisutud waraga ja sõjawangidega koju hakkasiwad tulema.
Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/156
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.
