saanud. Nüüd saadetakse preestrid nende sekka ja ristimine algab igal pool. Nüüd on Liiwi rahwas ära kadunud, ainult wähe riismeid leitakse weel Domesnina rannal Kuuramaal. Liiwlaste wiha Sakslaste wastu oli nii suureks kaswanud, et haiget surmawoodil weel nende sõnadega trööstiti: „Mine, õnnetu loom, paremasse ilma, kus Saksad mitte enam su peremehed, waid su sulased on.“
Saksa keiser, kes ennast Liiwimaa ülemaks isandaks pidas, kinkis selle maa piiskopile. Ordu wendade arw kaswis iga aastaga ja nende sissetulekud kippusiwad kitsaks jääma. Sellepärast palusiwad rüütlid kolmandamat osa Liiwimaast omale, mis piiskop järele jätmata palwete peale wiimaks ka lubas. 1207 oli Toreidasse üks risti sõitja rüütel Gotfrid kohtumõistjaks saadetud. See mees kogus tüliasjade seletamise eest rahwa käest enesele palju raha, kellest ta ainult weikse osa piiskopile tõi. Teised risti sõitjad murdsiwad kasti lahti, kust 19 marka warastatud hõbedat leiti, muud asjad weel arwamata, mis ta ära tarwitanud. Tema oli raha eest õigust annud ja õigeid inimesi nülginud. Ta suri koledat surma.
67. Lätlased heidawad heaga alla.
Liiwlaste langemisega oli elaw müür Lätlaste oma walitsuse eest langenud. Ristiusu kandjad tungisiwad nende juurde oma kahe preestri Alobrandi ja Läti Hindrikuga. Lätlastel oli nende tulek wäga meelejärele, sest Sakslastest lootsiwad nad abi Littawlaste ja Liiwlaste wastu. Aga teisel pool seisis wägew
