Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/151

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

Kaupo kantsi juurde ööseks. Seda saiwad wälja saadetud luurajad teada ja teatasiwad Riias. Kohe seadsiwad Semgallid ja Riiglased endid neile teele ette ning langesiwad häkiste nende peale. Littawide poolt langesiwad ligi tuhat kakssada meest, nende seas ka Sülgate ise, kes saaniga sõitis. Semgallid raiusiwad ta pea otsast ära ja paniwad saanide peale, mida nad ainult Littawide peadega oliwad täitnud, et neid kodus jumalatele ohwerdada. Sellega ei olnud see hirmus tapmine weel lõpnud. Ka õnnetumad Eestlased, keda Littawlased wangideks ühes wedasiwad, saiwad Sakslaste mõõga läbi halastamata südame ja külma werega ära tapetud, sest et nad ristiinimeste waenlased olla. Nüüd alles tuli hirmsa weremängu lõpujärk, riisutud waranduse jagamine Sakslaste ja Semgallide wahel. Kui Littawide õnnetusest nende kodu sõnumid saadi, siis poosiwad 50 naist endid üles, et oma meestega pärast surma jälle kokku saada.


66. Liiwlaste sõjad ja langemine.

Mitmel puhul katsusiwad Liiwlased oma waenlaste üle wõitu saada, mis neil aga ialgi korda ei läinud. Piiskop hakkas omale wäljaspoolt abi otsima. Ta saatis abti Dietrichi Polotski kuninga Wladimiri juurde, et sellega sõbrust teha ja kingituseks wäga uhket sõjahobust kätte wiia. Semgallid riisusiwad saadikud tee peal paljaks, nii et nad palja eluga minema peasiwad ja kuninga Wladimiri juurde jõudsiwad. Aga Liiwi saadikud olid neile ette jõudnud ning kuningat enesele appi kutsunud. Kuningas jäi