waeste ja haigete eest. Paawst Innocenz III kinnitas Alberti plaani ja sellega uue ordu 1202. Ordu rüütlid nimetati Kristuse rüütli wennad. Nende ordutäht oli punane mõõk ja rist walge mantli peal, kust nad mõõga rüütlite ehk Kristuse rüütlite nime on saanud. Ordu sees oli kahesuguseid rüütlisi. Esimesed, kellede seas hakkatuses ainult weike osa sündinud rüütlid oli, pidiwad tõotust andma, et nad abielusse ei heida, et nad paawsti ja piiskopi käsku kuulawad ja terwe eluaja Läänemere äärsete paganate wastu tahawad wõidelda. Teised oliwad waimulikud wennad, kes jumalateenistust pidasiwad. Peale nende oli ordu seas weel teenijaid wendi, kel aga rüütli õigusi ei olnud. Esimeste seas oliwad Bremeni, Lübeki ja Hamburgi raeherrade pojad.
Ordu pea oli ordumeister ehk suurmeister; tema järele tuliwad komturid, kes maal lossides üksikute maakondade sõjawäe ja ordumõisade üle walitsesiwad, kümnese maksu määrasiwad ja kohut mõistsiwad. Ordumeister ja komturid kokku oliwad kõige ülem kohus Kapitel, kes orduliikmete ja nende käes olewate waranduste ja mõisade üle walitses. Peale selle oli ka weel üks marschal ehk orduwäe ülem, kuna kõige ülem sõjawäe juhatus ordumeistri käes seisis. Esialgu oli ordu asupaik Riias piiskopi palastis, pärast Wõnnu linnas, kuhu ta orduriigi lõpuni (1562) jäi.
Esimeseks ordumeistriks waliti Winno, kes oma julguse ja wapra meele pärast kõige paremine selle koha peale kõlbas. Et ordurüütlid abielusse ei tohtinud astuda, siis wõis nende arw ainult uute juurde tulejate läbi Saksamaalt kaswada ja ordu seisma jääda.
