Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/146

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

otsis ning Düüna jõe suhu hakkas woolama, nagu see praegugi weel on. Nüüd nimetakse teda Kuura Koiwa ehk Aa jõeks.


62. Liiwiordu.

Igal sügisel reisis Albert Saksamaale ning tuli kewadel uute ristisõitjatega sealt tagasi. Kes oma patud ristisõiduga Liiwimaa paganate wastu terweks eluajaks ära pesenud, wõitlemise jänu kustutanud ja warandust küllalt kokku riisunud, need ei tulnud teisel aastal enam tagasi, waid läksiwad ennemalt Hommikumaale ehk Italiasse ristisõitudele, mis palju meelitawamad oliwad. Albertil oli aga Liiwimaa ärawõitmiseks mehi tarwis, kes seal elasiwad ning mitte külaskäija moodi Liiwimaal ei käinud. Tal pidi seisew sõjawägi olema. Seda puudust tundis ta elawast. Ta katsus sel wiisil Saksa rüütlid Liiwimaa külge köita, et ta neile mõisad kätte andis, nagu Bannerowile Lennewarde ja Meindorpile Üksküla kantsid. Warsti nägi ta aga ära, et sellega kaugele ei saa. Seda wiisi oleks ta sõjawägi hirmus palju maksma läinud ning warsti maast puudus kätte tulnud. Tema truu abimees, Düünamünde kloosti abt, endine Toreida Dietrich, andis talle nõuu, iseäralist rüütli ordut asutada, kes kui uus wõimuse abinõuu alati truuduseta maa pärisrahwast sõnakuulmisele wõiks sundida. Sarnasid waimulikka rüütliordusid oli juba palju, mis 1118 Johanitide ja templiherrade orduga algasiwad. Nad oliwad kõik kiriku kaitsemiseks ning usu laiali laotamiseks ühandatud ja muretsesiwad peale selle ka