II. Tuli ja mõõk ristiusu wäljalaotaja.
Sõna üksi ei jõudnud Liiwimaal enam midagi korda saata; mõõk pidi appi tulema. Bremeni peapiiskop nägi seda ette ära ning otsis niisuguse mehe, kelle kätte nii suure ülesande täitmist — Liiwimaa ära wõitmist — wõis usaldada. See mees oli tema sugulane Bremeni linna doomipraost Albert von Apeldern, rikkast, kuulsast soost, auu sees würstide ja suurte meeste silmis, kõige tugewamas mehe eas, tark ja lõpmata auuahne, wäsimata tööjõuga, terawa pilguga riigimees. Selle mehe walis peapiiskop oma tööriistaks Liiwimaale — Liiwlaste ärawõitjaks — nende piiskopiks. Albert reisis kõige pealt põhja Skandinawiasse ja Saksamaale ning jagas igalpool risti wälja ja kutsus kõiki ristisõidule Liiwimaa paganate wastu, mis paawsti kirjajärele niisama pattudest puhtaks tegi, kui ristisõit Jerusalemma. Gootlandist üksi juba leidis ta 500 wõitlejat. Siis läks ta weel Daani kuninga Kanut IV (1182—1202) juurde, kes Läänemere rööwlit ära oli wõitnud ning Albertile wäga kallid kingitusi tegi, ja Saksa keisri Filip Schwabeni käest palus ta ristisõitjatele kaitsmist. Risti jutluste ja suurte tõotuste läbi rikka saagi peale Liiwimaal kogus ta kõige paremad sõjamehed enese ümber. Kewadel 1200 sõitis Albert 23 laewaga, mis põhja-Saksa linnad talle annud, Düüna jõkke. Hulga suurest soost saatjate seas oliwad ka tema wiis wenda Hermann, Engelbert ja Rotmar, kes kõik Liiwi-
