tükkideks. Sakslased oliwad oma peamehe surma pärast wäga wihased ja tegiwad kättemaksmise wihas Liiwlaste maa ja wiljawäljad laialt lagedaks. Liiwlased kartsiwad suuremat kahju ning tegiwad waenlastega rahu. Holmes lasksiwad 50 ja Ükskülas ligi 100 paganat endid ristida, wõtsiwad preestrid oma juurde elama ja andsiwad neile wiljast maksusid. Nüüd näis rahu kindel olema ja sõjamehed sõitsiwad minema. Aga waewalt oliwad nad merele saanud, kui Liiwlased oma hurtsikutest Düüna jõkke jooksiwad ning „oma jõe puhtas wees ristimise wee maha pesesiwad, wõera usu enestest ära heitsiwad ja ära sõitwatele laewadele järele saatsiwad.“ Saksad oliwad ühe kuju nikerdanud ja selle puu oksa pannud. Seda pidasiwad Liiwlased nende jumalaks, kes weehäda ja katku pidi tooma, wõtsiwad ta maha, sidusiwad ta ühe laua peale ning saadawad ta siis Düüna jõgemööda Sakslastele Gootlandi järele. Üks kuu pärast seda langesiwad nad häkiste Sakste peale ja tapsiwad neist 200 meest ära. — Kes üle jäiwad, põgenesiwad kartuse pärast Holmi kantsi ja tahtsiwad sealt paganate wastu sõdida. Järgmisel kewadel wõeti nõuuks kõik papid ära tappa, kes weel Lihawõte pühade ajal Liiwimaale jäänud ja mitte Saksamaale pole läinud. Seesama otsus maksis ka kaupmeeste kohta. Surma kartuses põgenesiwad waimulikud mehed kuhu saiwad. Kaupmehed peastsiwad oma elu suurte kingituste läbi. Liiwlased nägiwad weel oma priiusest lühikest und. Palja sõna wõimuga ristiusku siin wälja laotada, — selle peale ei olnud enam mõteldagi, nüüd pidi mõõk ja tuli appi tulema.
Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/142
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.
