wõis hulk Liiwlasi lossi saada ning teda kõigi ta meestega ära wõita. Siia lähedale ehitas ta lühikese ajaga weel kaks uut kantsi, Kirchholmi paremale Düna kaldale ja Dalani ühe saare peale. Tema hoolsa töö ja waewa eest paganate keskel tõstis paawst teda 1188 Üksküla ja pärast terwe Liiwimaa piiskopiks, ning tema piiskopkond sai igaweseks ajaks Bremeni peapiiskopkonna alla seatud. Liiwlased, kes aru hakkasiwad saama, et Meinhardi mõte oli nende sekka elama jääda ning siin ristiusku wälja laotada, siis pesiwad nad endid ristiweest Düna jões puhtaks ning wõtsiwad nõuuks, piiskoppi Saksamaale tagasi saata.
Meinhardi truu abimees Liiwlaste ristiusku pöörmise juures oli Bremenist tulnud Zisterzieni ordu munk Theodorich, kes pärast Eestimaa piiskopiks sai. Tema tuli Toreidasse Liiwi wanema Dabreli juurde, ostis enesele seal tüki maad ja jäi sinna elama. Wihmane suwi rikkus kõige Liiwlaste wilja ära (1189), kuna Theodorichi wiljal midagi wiga ei olnud.
Siis seletas üks pagana preester ehk tark seda asja nõnda ära: Jumalad on wõera mehe õpetuste pärast meie peale oma wiha wälja walanud. Neid piame ära leppitada katsuma ja Dietrichi pahandatud jumalatele ohwerdama. Aga enne olla ometi waja jumalatelt küsida, kas nad teda ohwriks wastu wõtta tahawad. Rahwas kogus hiiele kokku. Oda pandi püha tamme alla maha, walge hobune pidi jumalate tahtmist kuulutama ning mungaga, kes seljas istus, üle oda astuma. Hobune astus aga elujalaga üle oda. Tark tõendas, et ristiusu Jumal hobuse seljas istuda ja sealt hobuse jalga juhtida ning laskis hobuse
