ja paawsti Gregor IV käest 835 käsu saanud „mitte üksi põhjamaal, waid ka hommiku maades rahwaid ristiusus õpetada 6).“ Kas Angar seda käsku täitnud ja kas ta oma missioni reisi peal ka Eestlaste sekka on puutunud, seda ei ütle ükski ajaraamat. Liiwimaa oli läbikäimise paik kõigile põhjamaa rahwastele, sest Düüna jõge kaudu käis suur kaubatee Läänemerest Mustamerde, Byzanzi, Greekamaale, Aasiasse üle. Nii oleks ristiusu laiali laotamine Düüna kallastelt wäga hästi Eestlaste sekka wõinud minna, kui tema laiali laotajaid oleks olnud. Aga meie ei kuule ometigi mitte, et ükski Eestlane ennast ristida oleks lasknud. Ristiusu wastuwõtmine Rootsi, Daani ja Norramaal ajas weel kord mererööwlite elu õitsema. Need, kes ristiusku ei tahtnud wasta wõtta ega kuningate sõna kuulda, lahkusiwad maalt, läksiwad merele ning elasiwad rööwimisest merel ja maal. Need ei teinud halastust kellegi wastu, iseäranis hirmsad oliwad nad weel ristiinimeste wastu. Nende arw kaswis nii suureks, et neil (994) ühes suures lahingis Sakslaste wastu ligi 30000 meest kaotada oli 7). 1047 wõttis Daani kuningas Swen nad oma alla, et nad temale maksusid pidiwad maksma ning ta riiki Läänemere rööwlite eest kaitsma. Nemad tegiwad aga ometegi rohkem kahju kui kasu, rööwisiwad waenlasi ja sõpru ning müüsiwad Kristlastele orjadeks. Eestlased on omalt poolt neile wistist mitmesugust kaupa müünud, sest just sellest ajast (1011—1046) on meie maalt wäga palju Angelsaksi, Saksa ja Arabia rahasid leitud 8), ehk on nad neid ise riisunud.
Esimene ristiusu kuulutaja Preisimaal oli Saksa keiser Otto III. sõber ja kaswataja peapiiskop
