Lehekülg:Isamaa ajalugu 1893 Saal.djvu/123

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

juures suure auu sees seisis (970). Aga mere peal tuliwad meresõitjad (wikingid) Eestlased 99), wõtsiwad kõik wara, mis laewa pealt leidsiwad, enestele, lõiwad muist inimesi maha ja jagasiwad muist oma wahel orjadeks ära. Seal sai Olaf emast lahutud. Üks Eesti mees

b. Klerkon wõttis Olafi ja tema wanema wenna Thorgilsi omale, lõi Thorolfi, kes orjamiseks wana ja kõlbmata oli, surnuks, ja müüs teda ühele teisele, kelle nimi Klerke oli, hea raswase oina eest ära. Klerke müüs Olafi kuue ja wöö eest kolmandamale edasi. Selle ostja nimi oli

d. Reas ja tema naine Rekoni. Kuus talwet elas Olaf Eestimaal Rease ja Rekoni juures wangis, aga tal oli hea põli, sest tema peremees ja perenaine armastasiwad teda kui oma last ja kandsiwad ta eest hästi hoolt 100).

e. Olasi Onu Sigurd tuli Nowgorodi kuninga Wladimiri käsu peale Eestimaalt maksusid sisse nõudma ning nägi turu peal ühe ilusa poisi, keda ta wäljamaalaseks pidas. Ta küsis tema nime ja suguwõsa järele. Poisike ütles, et Olaf tema nimi, Trygwi ta isa ja Astrid tema ema olla. Siis tundis Sigurd ära, et see poisike tema õepoeg oli, läks poisiga ühes ta isanda juurde, ostis tema ning ka wenna Thorgilsi lahti ja wiis nad enesega ühes Nowgorodisse. Seal hoidis ta nad salaja, et keegi teada ei saaks, kes nad on. Ühel päewal nägi Olaf turu peal Klerkoni, kes tema kasuisa Thorolfi ära tapnud. Kohe kargas ta mõrtsuka kallale ja lõi kirwega selle pea lõhki ning põgenes ise Sigurdi juurde. Sellele rääkis ta ära,