„Wandsbecker Bote“ wälja. Tema luuletatud lauludest on mitmed Saksa rahwalauluks saanud.
Clausius, Rudolf Julius Emanuel (1822—88), Saksa fiisikateadlane, oli professoriks Zürichis Würzburg’is ja Bonnis. Tema on üks soojuse-teoria põhjendajatest.
Claviceps purpurea, wt. rukki tungal-tera.
Clay (l. klee), Henry (1777—1852), Amerika riigimees; oli mitu korda senator; whigi erakonna juhataja. Tema eeswõttel tehti n. n. Missouri kompromiss, mille järel orjasid Amerikas ainult kuni 36 põhja laiuse-graadini pidada wõidi.
Clearingshouse (l. kliiringshaus), raha-asutus, kus üksikud pangapidajad (bankirid) ja pangad lõpuarweid üksteise wahel õiendawad. Äri-ajajad ei maksa siin mitte üksteisele puhast raha, waid nad lasewad nõutawad summad clearingshous’e raamatusse kirjutada. Kui kellegil nüüd teiselt wastunõudmisi on, siis arwatakse summad üksteise arwest maha ja ainult ülejäädaw summa maksetakse puhtas rahas wälja. — Esimene c. tõusis Inglisemaal 1774 a. elusse, nüüd on neid pea kõigis suuremates kaubalinnades Lääne-Europas ja Amerikas olemas.
Clémenceau (l. klemanssoo), Georges, Prantsuse ajakirjanik ja politikamees; snd. 1841 a. Vendée departemangus. Elas selle järel, kui ta arstiteaduse doktori eksami ära oli teinud, mõne aasta kooliõpetajaana ja kirjanikuna Amerikas. Pööris 1870 a. sõja ajal Prantsusemaale tagasi, kus ta otsekohe ühe Parisi linnajao wanemaks nimetati. Tema näitas, et ta hää wabariiklane, agar isamaalane ja rahwasõber oli. Parisi piiramise ajal, kus Montmartre linnajagu tema all seisis, hoolitses ta moonatagawara ja rahwa sõjariistu panemise eest suure agarusega. Radikalsed parislased oliwad ta’ga wäga rahul ja walisiwad ta 1871 a. weebruarikuul rahwusekogu liikmeks. Kui Paris kuu aja pärast walitsusele wastu hakkas, püüdis C. mõlemaid pooli lepitada, ilma et sest palju wälja oleks tulnud. Juulikuul waliti ta Parisi linnawolinikuks. Sellena istus ta kogu pahemal äärel ja kaitses linna autonomia mõtet. 1875 sai ta wolikogu presidendiks, ja 1876 kolmanda wabariigi saadikutekogu liikmeks. Sääl pidas ta selle hääks hiilgawa kõne, et kommuune meestele amnestia antaks. Pärast wõitles ta Ferry asumaa-politika wastu ja kukutas oma kõnedega, mis täis pilkamist (ironiat), hiilgawaid mõttteid ja sööwat tuld oliwad, ühe ministeriumi teise järel. 1893 a. walimistel kukkus ta läbi, mis järel ta mõne aasta wirk ajakirjanik oli. Sel ajal ilmus ta sulest hulk mõtteawaldusi, mis kõigil pool tähelpanemist äratasiwad. Dreyfus’i protsessi ajal oli tema ajaleht „Aurore“ üks agaramatest õigluse nõudjatest. 1903 a. waliti ta senatoriks. 1906 a. algusel sai ta Sarrieni ministeriumis
