oli selle mehe seisukord; samuti selgeks sai talle P.P.R.S. seisukorra nõrkus. Tõusvate ja langevate kursside juures ei võinud nad kunagi täpselt oma kohustuste suurust teada – see oli lihtsalt õnnemäng. Kuulates protokolle ja teisi harilikke toimetusi, surus ta lõua käele ja laskis silmad näolt näole liikuda – vanalt Mothergillilt Eldersonile, sealt vastas asuvale Montile, Sharmanile laua otsas, Fontenoyle, Meyrickele ja endale tagasi – otsustav juhatuse koosolek sel aastal. Ta ei võinud ega tohtinud mingisse kahtlasse seisukorda sattuda. Käesoleva ettevõtte esimesel peakoosolekul ei võinud ta ometi osanikkude ette astuda, ilma et ta täpselt teaks, kuidas lood seisavad. Jällegi heitis ta pilgu Eldersonile – meelitavad jooned, paljas pea nagu Julius Caesaril, ei midagi, mis laseks oletada ebakorralikkust või liialdatud optimismi; tõelikult tuletas ta meelde pisut vana onu Nicholas Forsyte'i, kelle äriasjad olid nii eeskujulikud eelviimsele sugupõlvele. Kui peadirektor oli oma seletused lõpetanud, pööras Soames pilgu vana Mothergilli roosale ja unisele näole ja ütles:
„Mina ei arva mitte, et see aruanne meie tõsist seisukorda avaldaks. Härra juhataja, mina tahaksin, et tänane istung nädalaks 96
