„Kõike ei saa omada,“ ütles Soames.
„Reproduktsioon, mis me „Uue eluloo“ tarvis lasksime valmistada, õnnestus väga hästi. ,Soames Forsyte, Esq. omandus'. Kannatage vähemalt, kuni raamat ilmub, sir!“
„Näilikkus või tõelikkus, eh, Forsyte?“
Pilkas ehk see kitsapealuine baronet?
„Mul pole perekondlikku pärandust,“ ütles Soames.
„Ei, aga meil on, sir,“ lausus Michael; „te võiksite ta Fleurile jätta.“
„Nojaa,“ ütles Soames, „eks vaatame, kas maksab.“ Ja ta vaatas oma tütrele otsa.
Fleur punastas harva, aga praegu võttis ta Ting-a-lingi ja tõusis hispaania laua äärest. Michael järgnes temale. „Kohv teises toas,“ ütles ta. „Vana Forsyte“ ja „Vana Mont“ tõusid pühkides oma vuntse.
Seitsmes peatükk.
P.P.R.S-i kontorid asusid vapiameti läheduses. Soames, kes teadis, et tema onu Swithin oli seal läinud sajandi kuuekümnendail aastail teatud kuludega omandanud „kolm punast pannalt tumedal põhjal vapil paremal“ ja „loomulikkudes värvides faasani“ vingutas
