mel, millega nad oleksid pidanud rahulduma. Nõnda see oli – ta ei saanud muidu liikuda, ikka pidid teised tal kannul olema. Tema oli rahaasjus ikka kindel ja usaldatav juht olnud. Tema eas veel muresid kanda! Tema silmad otsisid lohutust opaalilt tütre kaelal – ilus asi, ilus kael! Noh! Tütar näis küllalt õnnelik olevat – oma kahe aasta eest olnud hullustuse oli ta unustanud! Selle eest võis igatahes tänulik olla. Nüüd vajas ta veel last tasakaalustamiseks selles moodsas paaripenniliste kirjanikkude, maalijate ja muusikute rodus. Kergemeelne seltskond, aga Fleuril on peakene õlgadel. Kui tal oleks laps, paneks ta veel teine kakskümmend tema nimele. Mis tema emas hea oli – tasakaal rahaasjus, hea prantsuse meetod. Ja Fleur – nagu tema teda tundis – seadis suu sekki mööda. Mis see siis oli? Sõna „Goya“ puutus tema kõrvu. Uus elulugu ilmumas? Hm! See kinnitas tema pikkamisi kasvavat veendumust, et Goya tõuseb jällegi tipule.
„Ma arvan, sellest tuleb lahkuda,“ ütles ta pildile näidates. „Keegi argentiinlane on siin.“
„Oma Goyat müüa, sir?“ Rääkija oli Michael. „Mõtelge ometi, kuidas teid praegu kadestatakse.“ 90
