„Ma ei tea, milleks te mu kutsusite, Fleur. Pole mingit mõtet nõnda mängida. Mõistan teie tundmusi väga hästi. Mina olen tükk portselani teie kogus, mida te ei raatsi kaotada. Aga sellest pole minule küll, mu armas, ja nõnda siis aitab.“
„Kui kole teist, Wilfrid!“
„Nii siis, lahkume! Andke käpp!“
Noormehe ilusad silmad vaatasid süngelt ja traagiliselt naeratavate huulte kohal ja Fleur ütles kogeldes:
„Wilfrid, ma… ma… ei tea. Ma vajan aega. Ma ei suuda teid õnnetuna näha. Ärge minge! Võib olla saan ka mina õnnetuks; ma… ei tea!“
Deserti pea läbistas kibe mõte: „Ta ei suuda loobuda, ta lihtsalt ei mõista seda.“ Ja ta ütles üsna õrnalt: „Julgust, mu laps: paari nädala pärast on kõik möödas. Saadan teile midagi lohutuseks. Miks ei peaks ma Hiina minema – üks paik on sama hea kui teinegi. Saadan teile sealt pisut ehtsat. Mingi ajajärgu portselani – parem ajajärk kui praegune.“
Fleur ütles kirglikult:
„Teie haavate mind! Jätke see!“
„Palun vabandust! Ma ei taha teid vihasena jätta.“ 77
