Kordub muidugi seesama nagu täna õhtupoolikul. Kui südametu, et lahkute, kuna ju teie sõprus on mulle nii kallis! Jääge ja olge minu taltsutatud kass, Wilfrid! Ei, mu kallis, seekord ei lähe see nii kergesti! Ning – minul samuti, jumala eest!…“
Kui selles galeriis, mis pakub ulualust briti kunstile, kaks noort inimest kohtusid Eedenis lilli nuusutava „Eeva“ kuju ees, leidus peale nende seal veel kuus töölist mitmesugustes närususe ja kidevuse astmeis, üks valvur ja üks paar provintsist, kellest nähtavasti ükski midagi ei teadnud tähele panna. Ja tõepoolest ei olnudki nende kohtamine silmatorkav. Illusioonid kaotanud klassi kaks noort, kes mõistsid üheskoos hukka minevikku. Desert oma ükskõikse kõneviisiga, naeratusega ja elegantse ebakonventsionaalsusega ei äratanud kelleski mõtet valutavast südamest. Neist mõlemaist oli Fleur kahvatum ja huvitavam. Desert kinnitas korduvalt endamisi: „Ei mingit melodraamat – ainult niisugusena paistaks see!“ Ja Fleur mõtles: „Jõuan ma ta rahulikus meeleolus hoida, siis ma ei kaota teda, sest ilma tõsise tundevalanguta ei lahku ta kunagi. Alles teist korda „Eeva“ ette jõudes ütles Desert: 76
