teotsevad sõnade, põhimõtete, teooriate ja igasugu fanaatilise totrusega, mis nõuab teiste inimeste verd ja higi. Ühte on sõda minule teinud – on muutnud elu komöödiaks. Naerge selle üle – muud midagi pole siin teha!“
Reede õhtul läks ta peale kontserti otseteed koju. Ja heites pikali viieteistkümnendast sajandist pärit olevale mungapingile, mis uuendatud kahekümnenda sajandi sulgpatjade ja siidiga, pani ta käed endale pea alla ja andus järgmistele mõtetele: „Nõnda ei taha ma seda enam jätkata. Tema on mu võlunud. Temale ei tähenda see midagi. Minule aga tähendab see põrgut. Pühapäeval teen lõpu – Pärsia on mõnus paik. Araabia samuti – küllalt verd ja liiva! Tema ei suuda millestki loobuda. Kuis on ta mu kinni mässinud! Mässinud oma silmade ja juuste, oma kõnnaku ja häälekõlaga – oma soojuse lõhna ja värviga. Kõik sinnapaika jätta – tema ei tee seda kunagi! Mis siis? Pean ma keerlema tema hiina kolde ja väikese hiina koera ümber ja kannatama seda piina ning palavikku sellepärast, et ma ei või teda suudelda? Ennem lendaksin jällegi saksa šrapnellide keskel! Pühapäeval! Kuis küll naised armastavad agooniaid pikendada!
